Vers 1: Verehrung des Meisters

 

Ich verehre den ehrwürdigen Lehrer, der die höchste Glückseligkeit ist, dessen Natur die Wonne im Selbst ist, und in dessen bloßer Anwesenheit der Körper zu Bewusstsein und Wonne wird.


    श्रीगुरुं परमानन्दं वन्दे स्वानन्दविग्रहम् |
    यस्य सान्निध्यमात्रेण चिदानन्दायते तनुः || १ ||

    śrī-guruṃ paramānandaṃ vande svānanda-vigraham |
    yasya sānnidhya-mātreṇa cid-ānandāyate tanuḥ || 1 ||

    shri-gurum paramanandam vande svananda-vigraham |
    yasya sannidhya-matrena cid-anandayate tanuh || 1 ||


Wort-für-Wort-Übersetzung

    śrī-gurum : den ehrwürdigen (Shri) Lehrer, Meister (Guru)
    paramānandam : die höchste Glückseligkeit, Wonne (Paramananda)
    vande : ich verehre (vand)
    svānanda-vigraham : dessen Natur ("Gestalt", Vigraha) die Wonne im Selbst (Svananda) ist
    yasya : (in) dessen (Yad)
    sānnidhya-mātreṇa : bloßer (Matra) Anwesenheit, in der Nähe Sein (Sannidhya)
    cid-ānandāyate : zu Bewusstsein und Wonne wird (Chidananday)
    tanuḥ : der Körper (Tanu)